Lähenes paar meest, kes hakkasid isaga eest keeles rääkima.
Nad tahtsid teada, kui kaugel on venelased. Päris täpselt me seda ei teadnud, aga isa kinnitas, et enne Kärdlat midagi karta ei ole. Vene väed oli taandunud Tahkunasse, meie hobusekoplisse oli maha jäänud katkilõigatud telefonikaabel. Mu vanem vend võttis sealt endale meetrise tüki ja meisterdas mandoliinile uued keeled. Need kõlasid sama hästi kui linnast ostetud. Sõdurid tänasid ja kolonn liikus edasi. Esimene okupatsioon oli möödunud ja selle asemel alanud uus.